Kristiina Hansen näib kasutavat fotograafiat spontaansuse meediumina. Foto ei ole eesmärk, vaid pigem vahend performance’i jäädvustamiseks. Samas ei saa eitada, et need performace’id on lavastatud kaamerale. Hansen kasutab ära maakunsti ja kontseptualismi traditsioonist tuttavat fotograafiakontseptsiooni, kuid on praktikas ise suhteliselt ükskõikne nii oma žesti keskkonnatundlikkuse kui ka jäädvustuse formaalse kontseptuaalsuse suhtes. Selle asemel keskendab ta tähelepanu loodud olukorra kõnekusele.